Kus me oleme?

Erinevatel põhjustel kirjutab Kask enda tegemistest edaspidi siin: http://kasmaakeraonymmargune.blogspot.com/

Nii. Nüüd me oleme siis juba mõnda aega USA-s olnud siis. Siin on üldiselt enamvähem normaalne. Vein on 5 $ ja õlu pool. Niipalju siis olulisest...
Kurvastuseks Las Vegase rahabossidele me oma märkimisväärse suurusega kukrut seal pikalt ei kergendanud. Küll nad lunisid. Lubasid vilkuvaid tulesid ja elusat Elvist näidata. Ei andnud meie sisutühjade virvatulukeste ahvatlusele järele, vaid rentisime kiiresti auto ning põrutasime patuurgast seljataha jättes karske ning neitsiliku kõrbe rüppe. Kui rahabosside hõiked ja astmaatiline hingeldamine enam kõrvu ei kostnud keerasime keset kõrbe magama. Aga me läheme sinna veel tagasi. Las Vegasesse.
Järgmised paar päeva tegelesime sellega milleks siia tuldud sai. Lebotamisega. Muuhulgas lebotasime ka üle Hooveri tammi, mis oli üllatavalt möga. Pisut suurem on kui meil Sindi pais. Lillile lubatud piltidest hakkab galerii tekkima siin. Lebotamise käigus ignoreerisime rõõmsameelselt kõikvõimalike kämpimiskohtade kasutamise eest tasumise reegleid, mille eest meid järgmises elus kindlasti karistatakse. Kui mitte varem. Üldse, rottturisti elunormid saavad väga kähku omaseks. Rääkimata tänavalt leitud püksipaaris, isegi telkimiskohast leitud kirjaklambrile leitakse kähku rakendust. See on kindlasti kuidagi öko, ma arvan. Kanadas ma üritasin näiteks üksööse kõrtsist tulles päästearmee kasutatud riiete kastist mantlit näpata, millise tegevuse käigus ma kättpidi vääramatult kasti pilusse kinni kiilusin. Pisut piinlik, ma leian. A külm oli, noh.
Vat nii siis. Aga edasi me suundusime siis Grand Cannyonisse. Selle forsseerisime joonelt ära. Lõunakaldalt põhjakaldale. Ja tagasi. Et ikka korralikult tehtud oleks. Viis päeva kondasime seal kokku. Sellest nagu väga palju rääkida ei oskagi, minge vaadake ise. Teate küll: „Hingematvalt võimas. Ei ükski pilt, ei ükski sõna saa seda kirjeldada“ jne... Lugege kuskilt voldikust. Igatahes mu balleriinikarjäär on nüüd vist lõplikult mokkas, siukse mägironimise peale. Üks igavesti võimas kraav on. Üks on kaevand. Meil pärnus vallikäär ei saa selle lähedalegi. Esimese hooga paneb lausa üllatama, kui võimas on. No igavene jurakas, noh. Ja ilus on kah. Isegi mõned loomad on sisse elama pandud. Üks vöötorav, näiteks, üritas Liinal näppu otsast ära järada. Liina esiti arvas, et hirmus nummi. Pärast, kui sildi pealt luges, et pole mõtet vöötoravatel oma jäsemeid järada lasta, et võib marutõve saada, ta enam nii ei arvanud. Mul ikka kerge hirm on ta pärast. Ma magan ühes telgis taga ju. Närib veel une pealt kõri läbi. Igatahes, siiani on kõik hästi, vahtu ta ei ole veel suust välja ajama hakand. Vat selliste koledate ohtudega peame me silmitsi seisma siin...
Jah, ja nii me elamegi siis. Nüüd vedeleme Flagsatffi nimelises linnakeses motellis vahelduseks, kuna ilm on selline, milliseks ta igal pool läheb, kuhu me sattume. Sitt, ühesõnaga. Mõniöö on telgikatus korralikult jääs olnud hommikuks. Ja meie oleme loomulikult valdavalt suvevarustusega, nutikad nagu ikka. Täna on neil see tänkskiving kah veel, nii et kuskilt süüa või kohvigi saada on üsna lootusetu ettevõtmine. Kõik istuvad kodus ja õgivad kalkunit. Keegi peaks kunagi kalkunite hulgas küsitluse korraldama, mis nemad tänupühadest arvavad. Vedelesime pool päeva motellis ja manustasime viskit ja veini. Lihtsalt, et hea ja soe oleks oleks vahelduseks. A homme on seeeest tänupühajärgne ostumaraton, telekas rääkis. Kella neljast öösel tehakse poed lahti juba. Ma nüüd roningi magama, koiduhämaruses vaja poodide uste taha järjekorda minna ju.

Keldriaknast paistab lootuskiir. Nüüd on kindel, et esmaspäeva õhtul lendame Las Vegasesse. Läheme sinna, kus Raha kasvab puu otsas, kus on Päike ja kus elavad Ilusad Inimesed. Möödas on koledad keldripäevad ja -ööd. Isegi St Catharine ei tundu enam NII koleda kohana kui esiti. See on ilmselge ohu märk. Tuleb lahkuda enne pöördumatute kahjustuste tekkimist. Kanada on vabastatud, linna peal endale piisavalt häbi tehtud ja ilmad lähevad rõvedaks. Mingil arusaamatul põhjusel muutub olukord kähku selliseks igal pool, kus me oleme. Ilm, siis. Rõvedaks. Häbi teeme kah endale muidugi igal pool. Kui te tahate, et oleks külm ja piinlik, kutsuge meid külla. Tuleme meelsasti. Elamus on garanteeritud, meil on üks Diiva kah pundis. Ma täpsemalt ei ütle kes, muidu Liina lööb mu maha. Backstage-s peab olema külmkapp tasuta söökide ja õllega.
Päevad St Catherines on möödunud heakorratöid tehes, molutades ning kohalike kultuuritempleid külastades. Kesklinnas mõned ikka leiduvad.
Plaan auto hankida on esialgu kõrvale lükatud, kuna selgus et ilma kohalikke juhilubadeta autokindlustust hankida pea võimatu on. Ükspäev tatsasime Tikasega maia näoga ümber laevasuuruste Lincholni- ja Cadilacipannide, kujutledes endeid sellisega mööda kõrbe kruiisimas, saatajaks kütusepaagist kostev korin ja raisakotkaste huilged. Paraku, kui üritasime endale kohalike bürokraatiareegleid selgeks teha, ilmnes tõsiasi et asjaajamine autorondi hinnast kallimaks läheb. Poolaka autoga läks sedasi, et oleksime selle ilma rahata saanud isegi. Reha võttis kauplemise enda peale nimelt. Haa, temasuguse mehega kaubeldes oleks ilmselt türgi suveniirimüüja kah nõus lõpuks matrjoškasid ostma. Lihtsalt et rahu saada. Eks Reha tuletas talle ilmselt maharaiutud rabarbereid kah meelde. Poolakale, mite türgi kaupmehele. A jah, Poolaka autol on üks paha viga küljes. See ei tööta. Poolakas vannub jumalakeeli, et alles hiljuti olla veel töötanud. Me küll andsime endast parima, seisime Tikase, Poolaka ja Baueriga mitu tundi rumala näoga auto juures ja vahtisime kapoti alla. Täiega mehaaniku tunne tuli peale kohe. Ma võin nüüd une pealt mitme autojupi nime nimetada. Jagaja kaan on ja siis on veel küünlad ja mingiasi on coil ja siis oli veel mingi huinea. A korda ikka ei saanud. Sädet ei ole. Kui te teate, mis autol viga on, kui sädet ei ole, siis kirjutage aadressile: St Catherine, Charles street 15, Poolakas.
Bauer sõitis kah tagasi sinna kust tuli. Need kes siia jäävad valmistuvad talvituma. Tassivad lehtehunnikuid kokku, et sinna soe pesa teha, kus talv mööda saata. Isegi Reha jääb päev-päevalt vaiksemaks, valmistub vist talveunne jääma. Ainult tuul ulub tühjades tubades, puistates aegajalt üksiku vahtralehe lävepakule. Harva kuuled ülakorruselt Reha trampimist ja viieminutilist monoloogi, kui too kempsu läheb. Nii need päevad siin keldris mööduvad...

Panin siia reha pildi kah. Siis teate, kuidas me kannatame.

Aa, vat meil käis üksvahe fekaalimonster külas, nagu Karin juba rääkis. Teinekord duši all käies võis saada harukordse loodusnähtuse osaliseks, kui veeäravooluavast lõbus pasafontään lae poole purskas. Kohaliku kanalisatsioonisüsteemi omapärad. Leidsime olukorrale lihtsa lahenduse. Lõpetasime pesemise ja lõime vee äravooluavale tropi ette. Peaks patendi võtma.
Vat selliste põrutavate uudistega seekord lõpetangi. No head aega siis.

Järgmises osas in spe: Kas Elvis on elus? Jimmi Hoffa laip leitud. Neli eestlast võitsid Las Vegase kasiinos mustmiljon dollarit! Kes ajas Suure Kanjoni liiva täis? Kohutav pasaplahvatus Charles streedil.

Nädalake on nüüd jälle möödas ja me kössitame-peidame end ikka keldris...iga saabuv päev on justkui dejavu. Magamisrütmi oleme kätte saanud – õhtul võimalikult vara jutupaunikust hr. Reha eest keldrikorrusele ära ja hommikul pole mõtet ennem 10t üles kolistama minna. Kell 10 nimelt tehakse siin alkopood lahti ja see on igahommikune külaskäik. Kui seal käidud, siis saab miskit sisse võtta...olgu see siis klaas prantsuse veinutskat, pudel kohalikku õlle või kooreliks. Nii see depressiivse väikelinna elu on. Kolmapäeval lisandus meie nelikule majja veel üks külaline, aastakümneid tagasi Montreali pagenud ida sakslane Herr Bauer, kes suurema osa Alexi tähelepanust nüüd endale saab. Majaperemehe nimi muutub päevast päeva, Herr Bauer tunneb teda Alexina, kõrvalmajas elav poolakas kutsub teda Reno'ks. Võta siis näpust kuidas kõige õigem on..kindlasti on tal veel mustmiljon nime Texases, Mehhikos, Hondurases ju kus iganes ta veel elu omab.
Suurest igavusest ja pisutki rahu otsides asutame end jällegi tegudele... poisid kratsisid maja välisseintelt värvi maha, et uus peale panna...saabunud saksalne teab täpselt, kuhu mida vaja on. Tüdrukud võtsid ette projekti 'vannituba', mille lõppedes ka sakslane nr. 7 ei jõudnud ära imestada, et see veel kunagi nii puhas välja võib näha(paar maja eespool elav saksa tõugu naaber, kes aegajalt sisse prantsatab lootuses, et veini pakutakse). Alexil on vist täitsa ükskõik mida ja kuidas tal majas tehakse...peaasi, et miskit toimub. Poes osteldakse ka vastavalt allahinnatuse tasemele ja seda, mida tegelikult vaja kaasa ei tooda. Niimoodi saigi maja uueks värviks hele lilla, mida oma suva järgi kõikvõimalikesse kohtadesse laiali mätsitud sai...alustades majast ja seda ümbritsevatest taimedest ja lõpetades enda kunstiliste maalingutega. Kujutage ette kui soe siin on, et lausa õues veesõja pidamine pole miski eriline vägitegu. Igaüks novembrikuus õues vett pritsima ei kipu ja nagu õige sõda ikka ei saa läbi vigastusteta....tikas poiss sai ilusa muhu otsaette ja seda Liina käes viperusi tegeva veevooliku käest. Ei tasu ikka naistega sõda pidama hakata...head see ei too!! Peale selle oli värvipintsleid lennutades ka tüdrukute kaunilt maalitud majasein pisut pihta saanud ja seal ilutsevad nüüd kaunikujulised lillad täpid, millest ennem hoolikalt hoiduda üritati. „See on normaalne!“ ütleks selle peale Alex. Ei tea kas selle peale ka, et nüüd tal auto ka kergelt lilla varjundiga...aga ehk vihm uhub selle enne maha kui ta märgata jõuab.
Poisid tusserdasid terve päeva koos Herr Baueriga katusel, üritades lappida auke, kust vesi end sisse pressib. Ilmselgelt oleks vaja terve maja välja vahetada, et siin miski korralikult toimima hakkaks aga aega ju on.. Bauer olevat igatahes katusel naelu tagudes Alexi peale kõvasti torisenud, et too nii põikpäine on ja asju tõsiselt ei võta. Öösel sai lapitud katus ka kohe uue valingu vett kaela...kergelt tilgub läbi ikka. Lootus, et see puhtalt kondents on vist kaua ei kesta.
Aga tundub, et naaber poolaka käest saadud auto ei mõtlegi hääli sisse võtta ja me jäämegi siia talvituma. Küll kevadel saab neid asju siis lähemalt vaadata, mis parandamist vajavad. Külmkapp ja õllekast täidavad ka end ise.. mis siis ikka...

Kaks nädalat. Me peame siit ära saama. Keldrielu mõjub juba liiga karmilt...taastumine võtab ilmselt omajagu aega. Ostetud uus aku ja miskised väikesed vidinad veel ei tundu autot mõjutavat ja oleme kergelt lootust kaotamas. Peale selle tuli meile küll Mr. Hanky the shit monster...ja tundub, et püsivalt...peab siit välja saama enne kui ta terve keldrikorruse otsustab vallutab. '
Terve maja on omandamas rohelist värvikatet...nagu elaks haiglas...ehk vaimuhaiglas? Mitmendat päeva järjest ootame, et ülemise korruse rahvas kasiinosse läheks nagu nad mitu päeva juba suure suuga lubanud on. Rahu ja vaikus veidikeseks. Ärkaks kasvõi öösel spets üles kui teaks, et maja tühi on. Saab rahus vorsti ja jätsi külmkapist varastada.

Esmaspäeval lendame Vegasesse...

Et siis pilte hakkab ilmselt nüüd siit nägema http://picasaweb.google.com/kusmeoleme. Nii peab olema.